Esinesin 9. detsembril 2021 Äripäeva korraldatud Meelerahu konverentsil. Ettekande nimi “Kellele siis meeldida – iseendale või teistele?”. Eelmisel aastal salvestasin oma ettekande videona, seekord pakun teile vaatamiseks slaide ja sinna juurde saate lugeda teksti – iga slaidi juurde oma.
Juhan Liiv on luuletanud ja Ruja on laulnud
„Kes meeldida tahab peab roomama
„jah” üteldes „ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!”
Kuidas me kõige paremini oma elus rahu(lolu) saavutame? – kas väärtustades ennast teiste kaudu või väärtustame kõigepealt ennast ja loome head suhted. Kuidas me loome üskteisest hooliva, vajadusi mõistva kogukonna, kus on vähem haiget saamist ja rohkem õnnelikkust.
Oma ettekandes jagan ma mõtteid enesearmastusest ja autentsusest (loe: kuidas me väljendama ennast suhetes teistega).
Coachingu tulemused näitavad, et 40 % coachingus osalenud inimestest suurenes enesehinnang ja enesekindlus. Paljud inimesed tulevad just sel põhjusel coachingusse, veelgi enam inimesi mõistab peale coachingut, et just coachingu tulemusel kasvas nende enesekindlus. Enesekindluse ja enesehinnangu taga on peidus see kuidas inimene ennast väärtustab, usaldab ja armastab. 42 %-l inimestest paranesid suhtlemisoskused. Coachingu tulemustes ei ole esireas tulemuslikkus ja äristrateegiate parandamine, mis on loomulik, kuna enesekindlus ja suhtlemisoskused on tulemuslikkuse saavutamise eelduseks.
Ennem kui edasi loed, mõtle järgmisele 5-le küsimusele:
- Kui palju aega sa võtad teadlikult iseendale (ainult iseendale)? Kui sageli sa seda teed?
- Kas sa märkad pigem oma saavutusi või seda, mis on veel tegemata?
- Kuidas sa teed oma otsuseid – teiste või iseenda järgi?
- Kui kerge on sul öelda „ei“?
- Mida sa esmajoones märkad teiste juures? – nende välimust, nende positiivseid või negatiivseid külgi?
Kui ma räägin meeldimisest, siis on probleemi allikaks see, et me ei meeldi mitmetel põhjustel iseendale ja sellisena ei meeldi meile ka teised inimesed või sellistena ei meeldi me teistele. Miks me iseendale ei meeldi või endaga parimad sõbrad ei ole? Põhjuseid jagub – ma teen vigu, ma ei ole piisav, alati on midagi puudus, ma ei tahagi ennast tunda, mul on terve rida hirme, millest isegi ei söanda mõelda.
Sõltumata inimeste isiksusetüübist meeldib teiste juures kõige vähem ebakindlus, ebakonkreetsus, kurjus, teistega mitte arvestamine, kahepalgelisus, agressiivsus, ebaõiglus (info pärineb neuropsühholoogial põhineva koolitussüsteemi Structogram koolitustel osalejatelt). Isiksusetüübid võivad neid omadusi erinevalt tunnetada ja mõista. Miks teisi inimesi selliselt tajutakse tuleneb kahest asjaolust: inimese enda normaalsest mõjust, millele lisandub teise inimese isiksusetüübist tulenev taju või filter. Kui ma kellelegi ei meeldi, võib olla probleem selles, et minu omadusi on teisel inimesel vähe või puuduvad üldse ning ta näeb neid justkui läbi suurendusklaasi. Me soovime väga teisi inimesi muuta, kuid saame ainult iseennast. Peatun järgnevalt kahel nüansil, mis iseendale meeldimise ja teistega hea suhtlemise teemasid võimendavad.
Iseenda aktsepteerimise selliselt nagu sa oled teeb keeruliseks perfektsionism,
Perfektsionismi on kahesugust– geneetilised isikuomadused – kui oled põhjalik planeerija, suur korra armastaja ja detailne viimistleja, on see pigem kaasasündinud perfektsionism. Keskkonna mõjudest tuleneb teist tüüpi perfektsionism, mis võib olla seotud lapsepõlve traumadega. Minu kogemus on seotud teist tüüpi perfektsionismiga ja tulenevalt minu isiksusetüübist ei ole sellest lihtne vabaneda. 15 aastat tagasi audiitor ja ärinõustamisfirmas KPMG töötades, iseloomustas minu juht mind ühe artikli tarbeks järgmiselt: „Kadri on väga nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes.“ Tookord ma mõtlesin, et just täpselt selline ma olengi ja tajusin seda tunnustusena, millena see oligi mõeldud. Kui perfektsionism väljendub sellisel moel, on see kui ereda leegiga põlev küünal ja viib läbipõlemiseni. Lühiajaliselt toimib perfektsionism positiivselt -viib nii inimest kui organisatsiooni väga heade tulemuste suunas. Pikaajaliselt viib läbipõlemiseni. Perfektsionistidel on keeruline leppida sellega, et nad on juba ideaalsed koos kõigi oma vigadega.
Tähelepanu väärib, et tööalastes suhetes oleme me mõjutatud järgmistest pingestavatest asjaoludest, mis mõjutab meie suhete meeldivust:
- tööl ei saa me alati seda, mida soovime – põrkuvad inimeste erinevad huvid.
- mitmekesisus, mis on ühtepidi organisatsioonide arenguks ja innovatsiooniks väga oluline, pingestab teisest küljest suhteid – meist erinevate inimeste mõistmine ja nendega suhtlemine nõuab lisaenergiat
- emotsionaalne töö, milleks on valdavalt klienditöö, kus me „peame meeldima“ klientidele. Lisaks on organisatsioonidel kindlad „teenindusstandardid“. See tähendab, et sa ei saa olla sina ise, vaid pead täitma kindlat rolli. Näitlemine on lisapinge ajule ja soodustab stressi, depressiooni. Töö, mis on suunatud teiste abistamisele, ja survestatud olukorras sellesse täielikult sukeldumine viib tasakaalutuseni ning sealt omakorda enesevõõruseni.
- hierarhilised süsteemid organisatsioonis loovad juhi üksindust ühelt poolt ja teiselt poolt on takistatud meeskonnaliikmete suhtlemine võimu mõju tõttu.
Kõige olulisem ja esimene samm on võtta aega – iseendale, iseendaga tegelemiseks, vaadata iseennast, täiesti rolli vabalt, uurida, kes sa tõeliselt oled – mitte töötaja või juht, mitte lapsevanem, poeg või tütar, mees või naine … vaid sina ise, päriselt SINA.
Seejärel uuri kui tuttav sa oled oma tugevustega, iseenda juurtega – kas oled tuttav oma iseloomust tulenevate tugevustega, oma suhtumiste ja mõttemustritega, oma väärtuste ning elumõttega. Või pöörad tähelepanu pigem oma oskuste arendamisele ja välise lihvimisele, mis võib lühiperspektiivis anda kiirelt häid tulemusi, kuid jätad tähelepanuta oma sügavamad tugevad küljed. Need on aga pikaajalise ja kestva rahulolu saavutamise aluseks. Nii nagu puul on ka meil vari. Vari käib kaasas muuhulgas meie tugevustega, võib olla seotud nendega liialdamisega. Nii nagu on vaja tunnustada oma tugevusi, on vaja aktsepteerida oma varju.
Mõtle, mida tähendab iseenda armastamine sinu jaoks?
Tunnistan ausalt, et veel kümmekond aastat tagasi tundus sõna „armastamine“ kasutamine mujal kui romantiliste suhete kohta minu jaoks võõrastav. Nüüd kasutan seda julgelt nii iseendaga suhete kohta kui inimeste kohta üldiselt ning see on muutunud minu jaoks põhiväärtuseks.
Minu jaoks tähendab iseenda armastamine iseenda usaldamist, eneseväärtustamist, endale andestamist, iseenda süüdistamisest loobumist. Mõnikord on nii kuis on, isegi siis kui leiad ennast tühjusest. Ole lihtsalt iseendaga leebe. Teiste armastusest sõltumine on risk – nad tulevad ja lähevad, iseendaga lood sõpruse kogu eluks.
Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõe-armastus puut’mata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma ehk langema!
Need tõusjad võivad olla üliandekad inimesed (lauljad, näitlejad, sportlased, ka ettevõtjad), kes saavad seda endale lubada.
Väljal C on mitteautentsed rollimängijad, kellel võivad olla märkimisväärsed suhtlemisoskused (meeldimisoskused), kuid kuna neil puudub ühendus oma tõelise olemusega, siis võivad nad olla manipuleerijad või on neil raskus olla rollis. Rollimäng võib viia läbipõlemiseni. Näiteks kui suhtlemistööd teeb pigem analüütiline inimene. Maatriksi väljal B on oskused ja ehedus kombineeritud viisil, mis kindlustab tulemuslikkuse ja eduka suhtlemise. Sellel väljal on optimaalselt kombineeritud kaasasündinud tugevusi ja juhtimiseks või suhtlemiseks omandatud oskusi, milleks üheks osaks on teiste mõistmine ja empaatia. Mis sa arvad kuhu sina paigutud sellel maatriksil? Kus sa sooviksid olla?
Teiste mõistmine ja empaatia loovad eeldused headeks suheteks teistega. Teiste mõistmine algab nende inimeste erinevuste mõistmisest. Inimeste erinevusi ei defineeri nende välimus. Me räägime inimeste sisemisest subjektiivsusest. Igaüks elab oma väärtuste majas. Selle maja akende kaudu tajub inimene maailma enda ümber ja ka iseennast. Samal ajal usub igaüks, et tema maja ei ole lihtsalt maja, vaid maailm on just selline nagu tema seda näeb. Läbi oma „piirangute“ akna näed sa maailma eriti kriitiliselt. Kui sa näed teistes seda, mida sul ei ole, vaataksid seda justkui läbi suurendusklaasi. Sul puuduvad omadused tunduvad teiste juures eriti silmatorkavad isegi kui nad tegelikult on täiesti normaalsel tasemel. Just see koht võib olla erimeelsuste ja mittemõistmise allikaks. Suur on tõenäosus, et me kõigile ikkagi ei meeldi, kuid see ei peaks olema omaette eesmärk. Põnevust pakub uurida, miks mõni inimene sulle ei meeldi ja mis see on, mis sind „käivitab“, kas midagi millega sul endal on probleem.
Soovitan katsetada „naeratamise põhimõtet“, millel on mitu mõju ja mis võib muuta kogu ellusuhtumist. Nimetan seda isegi naeratamise sündroomiks, kuna naeratamine on ainult näide. Alustan sellest, et naerata iseendale, isegi kui kehv on olla või tajud ebamugavust füüsiliselt. Kui naeratad, saadetakse ajule impulss, et kõik on hästi ja keha lõdvestub. Proovi seda näiteks joostes või muus füüsiliselt raskes olukorras. Erilisi tulemusi annab naeratamine teistele. Kui kõnnid tänaval või oled ühistranspordis – vaata kuidas mõjub see kui keegi sulle vastu tuleb ja naeratab. Naerata ise teistele ja vaata mis juhtub. Enamasti saad naeratuse vastu. Sama juhtub muude asjadega – pakkudes teistele lahkust ja armastust ja andestust ja tänulikkust, saad seda ka vastu. Naeratamine on ainult näide. Sama toimub ka negatiivsete asjadega. Kui pakud teistele kurjust ja kriitikat, saad seda ka vastu.
Kuidas sa mõistad ütlemist: “Teine inimene oled sina”? Kuidas see sind kõnetab? Suhtlemisolukordades, kui räägid teise inimesega püüa panna ennast tema olukorda, istu justkui teisele toolile ja kujuta ette, et teise inimese asemel oled sa ise, sa räägid iseendale. Mil viisil soovid edastatavat sõnumit vastu võtta, kuidas see sinu peal töötaks? Pane tähele kuidas muutub su sõnumi tonaalsus, milliseid teisi muudatusi sa teed. Selle põhimõttega on tihedalt seotud lugupidav suhtumine teistesse inimestesse. Lugupidamine võib erinevate inimeste jaoks tähendada erinevaid asju, kuid kõige olulisem on sinu enda tahe olla lugupidav teiste inimeste suhtes. Lugupidamine peab väljenduma nii sinu sõnades, hääletonaalsuses kui kehakeeles. Sa mõjud lugupidavana ainult siis kui kõik kolm komponenti seda väljendavad.
Suhtlemisolukordades unustavad osad meist ära oma õigused, samas teised väljendavad neid jõuliselt. Sa saad teistelt nõuda nende õiguste aktsepteerimist nende õiguste järjekindla rakendamise kaudu. Sellisel moel väljendad sa end kindla ja enesekindla suhtluspartnerina:
- õigus olla koheldud intelligentse ja võrdväärse olendina
- õigus väljendada oma arvamusi ja hinnanguid
- õigus küsida, mida ma tahan, hoolimata sellest, et ma ei pruugi seda Saada
- õigus iseseisvalt “jah” või “ei” öelda
- õigus väljendada oma tundeid
- õigus meelt muuta
- õigus vigu teha
- õigus öelda, et ma ei saanud aru
- õigus mõtlemiseks aega võtta
Mõnikord on keeruline väljendada enda tundeid, aga see on parim viis teistele teada anda oma vajadustest ja seada piire. Perfektsionistlik meelelaad võib mõelda, et ilus ei ole meelt muuta, vigu teha, väljendada seda, et millestki ei saanud aru ning vastused ja otsused tuleb anda nüüd ja praegu. Kui need müürid lammutada, muutub elu pingevabamaks. Enda õiguste rakendamise eest saad kõige paremini hoolt kanda sina ise.
Selle loo lõpetuseks palun sul ette kujutada, et sul on armastavad silmad. Kui saad, sule silmad, suuna sooja armastavat valgust või lahkust enda sisemusse, tunne kuidas pinged kaovad. Kui sa oma silmad avad, vaata selle sama lahkuse ja sooja armastusega teisi inimesi. Kuidas need inimesed sulle nüüd tunduvad, millised võiksid olla teie suhted? Vajadusel võtta appi oma armastavad silmad, need on alati sinuga.
Kokkuvõtteks: Kui me armastame ennast ja saame end autentselt, kuid teisi arvestavalt (empaatia) ja lugupidavalt väljendada, siis loome meiega suhtlemiseks turvalise, meeldiva ja inspireeriva keskkonna. Me ei pea ilmtingimata kõigile meeldima, kuid me saame üksteisesse lugupidavalt suhtudes koos elada, töötada, luua jpm.
Juhan Liivi luuletus Kes meeldida tahab:
Kes meeldida tahab, peab roomama,
„jah” üteldes „ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!
Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kumardama kulla eel —
peab nuttes naeratama veel.
Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka —
tal enesel katsutaks meeldida!
Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõe-armastus puut’mata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma ehk langema!